Failide ettevalmistamine CNC-lõikamiseks

Tasapinnaliste detailide jaoks saada .dxf — 2D-lõikuse tööstusstandard. 3D-detailide ja tappliidete jaoks sobib kõige paremini .step. Võtame vastu ka .dwg, .ai, .f3d, .3mf, .stl — ja kui sul on ainult visand või foto, sobib seegi: CNC-valmis CAD-faili ettevalmistus on osa meie tööst.

Kolm reeglit, mis hoiavad ära 90% failiprobleemidest:

• Ekspordi millimeetrites, mõõtkavas 1:1.
• Veendu, et iga kujund on suletud kontuur — ilma vahede ja topeltjoonteta. Masin lõikab mööda vektorjooni ja katkise kontuuri põhjal ei saa trajektoori luua.
• Teisenda tekst kõverateks enne eksporti, muidu asendub font meie poolel teisega.

Saada detailid eraldi kujunditena, mitte juba plaadile paigutatuna. Detailide paigutus plaadile (nesting) on meie tarkvara töö: see paigutab need materjalile tihedamalt kui käsitsi tehtud paigutus, ja see vähendab otseselt sinu materjalikulu. Kui nähtava detaili puhul on oluline puidusüü suund, lihtsalt märgi see ära.

Freesitera on ümmargune, tavaliselt 4–8 mm läbimõõduga. Sellel on üks oluline tagajärg: sisenurk ei saa kunagi olla täiesti terav. 6 mm tera jätab igasse sisenurka 3 mm raadiuse. Välisnurgad tulevad teravad — nendega probleemi pole.

Enamiku detailide puhul on väike siseraadius nähtamatu ja tähtsusetu. Probleemiks muutub see ühel konkreetsel juhul: tappliited. Kui nelinurkne tapp peab minema nelinurksesse pessa, jäävad pesa ümarad nurgad ette — tapp toetub raadiustele ega istu kunagi lõpuni.

Lahendus on dogbone: väike ümar ülelõige pesa igas sisenurgas. Tera puurib nurgast veidi mööda ja vabastab ruumi vastasdetaili terava nurga jaoks. Variant nimega T-bone paigutab ülelõike ühte serva — kasulik seal, kus nähtav dogbone rikuks välimuse.

Sa ei pea dogbone'e ise joonistama. Piisab, kui ütled, millised pesad on liited — lisame ülelõiked sinna, kus neid vaja on. Kui modelleerid need siiski ise (paljud parameetrilise mööbli disainerid teevad seda), vali ülelõike raadius tera järgi — enamiku tappliiteid lõikame 6 mm teraga.

Värskelt freesitud vineeri- või MDF-serv on täisnurkne ja tõeliselt terav. Konstruktsiooni- ja peidetud detailide jaoks ongi see õige: maksimaalne liimipind, täpne ist.

Detailidele, mida inimesed katsuvad — lauaplaadid, riiuliesised, lastemööbel, käepidemed, kandikud — tasub serv pehmendada. See on lisatöö ja profiili saad ise valida:

• Väike faas (nt 1–2 mm, 45°) — diskreetne, moodne, võtab lihtsalt teravuse ära.
• Ümardus R3 — kõige populaarsem valik: käele meeldiv pehme raadius, mis muudab serva ka kasutuses oluliselt kildumiskindlamaks.
• Suuremad raadiused (R6 ja rohkem) või eriprofiilid — pehmema, mööblipärasema tunnetuse jaoks.

Täpsusta, millised servad pehmendada (sageli ainult väliskontuuri pealmine serv) — kõige, sh liitepesade ümardamine rikuks istud. Kui sa pole kindel, kirjelda detaili kasutust ja soovitame profiili ise.

Vineer on kihiline materjal ja pealmine spoon võib lõikejoonel kergelt killuneda — millimeetri murdosa sügavused väljarebendid. Kui palju seda lubada, sõltub täielikult detaili otstarbest, seega pakume kolme taset:

1. Standardlõige. Pinnaspooni väike kildumine on lubatud. Ideaalne konstruktsioonidetailidele, sisemistele osadele, prototüüpidele ja värvitavatele detailidele, kus servad niikuinii pahteldatakse. Kõige soodsam valik.
2. Kildumisvaba lõige. Optimeeritud terade, lõikesuuna ja režiimidega hoiame pinnaspooni puhta. Nähtavatele mööblidetailidele, mis õlitatakse või lakitakse läbipaistvalt — kus vineeriserv on osa disainist.
3. Lihvitud serv. Puhtale lõikele lisaks lihvitakse servad siledaks — viimistlusvalmis, ilma lisatööta. See on tase esinduslikele nähtavatele detailidele; koos meie õlitamis- või lakkimisteenusega jõuavad detailid kohale kokkupanekuvalmis.

Õige taseme valik on eelarve küsimus: lihvitud servade eest maksmine detailidel, mis jäävad kapikorpuse sisse, on raisatud raha — ja standardlõige läbipaistva lakiga lauaplaadi serval valmistab pettumuse. Ütle, millised detailid on nähtavad, ja kombineerime tasemeid ühe projekti sees.

„18 mm" kasevineeriplaat on tegelikult umbes 17,5–18,2 mm, olenevalt tootjast ja partiist. Enamiku detailide puhul pole sel tähtsust. Press-liidete ja soontega koostude puhul on see kriitiline — täpselt 18 mm laiuseks joonistatud soon võib osutuda logisevaks või võimatult pingul olevaks.

Lihtne lahendus: märgi ära, millised sooned peavad materjaliga istuma, ja kohandame need enne lõikust konkreetse plaadi mõõdetud paksuse järgi. Rusikareegel: materjali tegeliku paksusega võrdne soon annab tiheda, haamriga kokku löödava liite; liuguva istu jaoks lisa 0,1–0,3 mm (ja pea meeles, et värv või lakk lisab samuti paksust).

Materjal on CNC-töö suurim kuluartikkel ja seda ostetakse plaatide kaupa. Standardformaatide tundmine aitab projekteerida detaile nii, et need paigutuksid plaadile säästlikult:

1250 × 2500 mm (kõige levinum), 1525 × 3050 mm, 1525 × 1525 mm

2800 × 2070 mm, samuti 2440 × 1220 mm ja 1220 × 3050 mm

2800 × 2070 mm

2500 × 1250 mm

4200 × 1300 mm

Kaks praktilist järeldust:

• Kui detail on poolest või veerandist plaadist vaid pisut suurem, võib selle mõne sentimeetri võrra vähendamine paigutust järsult parandada ja materjaliarvet tuntavalt kärpida.
• Väga suured ühes tükis detailid on võimalikud — meie pink võtab plaate kuni 2000 × 4000 mm — aga kontrolli, kas soovitud materjali sellises formaadis üldse müüakse, või kavanda detail kaheosalisena koos tappliitega.

Kümme ühesugust detaili paigutuvad plaadile palju paremini kui üks — kui teed prototüüpi asjast, mida hiljem partiina toota plaanid, küsi kohe mõlemad hinnad.